Üks lugu „neljapäevamemmedest“

Ajakirjas „Eestirootslane“ 2/2017 ilmus artikkel meie neljapäevamemmede tegemistest

Üks lugu „neljapäevamemmedest“.

 

Kes me sellised oleme? Haapsalus ja Läänemaal meid juba veidi ehk teatakse, aga kaugemal … Ega me tahagi olla tähtsad.

Mulle on meelde tuletatud mõningaid kuupäevi ja aastaaegu, mis mul kahjuks üldse meeles ei püsi. Lugu algas juba 20 aastat tagasi, minu mäletamist mööda umbes nii.

 

Esialgse nimega „Eestirootslaste muuseum“ asutati 1992 aastal - mõned aastad enne loodud Eestirootslaste Kultuuri Selts´i poolt. Kokku kutsutud muuseuminõukogu valis muuseumi juhatajaks Maido Limbaku. Esialgu hakati koguma esemeid, fotosid ning otsima muuseumile sobilikku hoonet. Kui sobiv hoone Haapsalu Sadama tänavalt leiti, hakati seda eestirootslaste ühisel jõul remontima.

1997 aastal tuli Rootsist üks noormees, Per Ehn (kas praktikandiks või muidu abiliseks). Viimane aitas muuseumi edasises loomisloos väga palju kaasa. Per oligi see, kelle initsiatiivil see „memmepunt" tekkiski. Kusagil Rootsis olevat olnud üks (või mitu) selline naiste käsitööring kusagil muuseumi juures. Nii ta neid käsitööhuvilisi naisi „värbama“ hakkaski. Esimeste hulgas olid Agneta Tomingas, Alma Primakova, Silvi-Ellen Õismaa, Aino Sillamägi ja minagi tulin Aino õhutamisel. Siis oli veel Sirje Johannes ja esimeses „nooruses“ Alidia Detlov ning Edla Kaljusaar. Samal aastal oli ka vastloodud, kuid veel remondijärgus muuseumis, olnud esimene ühine jõulupidu, millest mulle küll midagi ei meenu – vist ei osalenud.

Mäletan aga seda, et peale ühte koosviibimist ütles Agneta Tomingas: „Mis muuseum see on, kus pole näha midagi ja pole ühtki näitust. Kus need varad on, mis te olete kogunud? Tooge lagedale! Me teeme ise, kui Teist tegijaid ei ole!“

Nii saigi esimene näitusenurk tehtud praeguse „memmede“ toa kõrvalruumi.

Selle eelnimetatud seltskonnaga alustasime traditsioonilist Vormsis pulmatoa dekoratsioonide tegemist. Mida see endast kujutab? Ennevanasti u. 100-150 aasta tagasi olid ju talutoad, Vormsil küll, ilma tapeedita palkseinad. Palkide vahed olid tihendatud, nagu siis öeldi „topitud“, kas sambla või takuga, ikka soojapidamise pärast. Seinad aga ei näinud ju kõige puhtamad ja ilusamad välja. Pulmi peeti tavaliselt talvel nii umbes jõulude paiku, kui kõik põllu- ja välistööd tehtud ja aega rohkem.

Agneta, kes oma nooruses veel neid pulmaseinu oli näinud ning oskas ka järele teha, oligi selle idee looja. Neist pulmaseintest on säilinud ka fotosid. Niisiis võeti üks või kaks valget voodilina (vastavalt seina suurusele ja jõukusele). Need kaunistati punaste ristikeste ja roheliste kuuseokstega. Meie hakkasime tegema rosette ja ristikesi. Rosetid tegime punasest siidipaberist, mis tuli vastavalt voltida ja ribastada, tulid välja nagu astriõied. Vahemärkusena see, et meie hulgas käis algselt ka 2-3 härrat, kes ristikeste tarvis liiste välja saagisid, mille ümber meie punast villast lõnga põimisime. Veel lõikasid nad peenest traadist jupikesi „rosettide varteks“. Hiljem ei osanud me neile tegevust välja mõelda, ja nad taandusid meie hulgast.

Pruutpaariga pulmalaud sai üles seatud nii, et meie valmisatud punased ristikesed ja kuuseoksad kaunistasid valget lina, mille keskele oli rosettidest tehtud südame kujutis, kus oli sõna „lucka“ e. õnne. Pruutpaariks sai kaks isetehtud kaltsunukku, kes siis olid peolaua taha ilusti istuma seatud nagu ennemuiste.

Näitus sai seatud muuseumi avamispeoks 1998 aasta kevad-suveks, mil mängiti ka maha üks korralik traditsiooniline Vormsi pulm. Pruutpaariks oli äsja muuseumi direktoriks saanud Alar Shönberg abikaasa Katriniga. Pulmamäng oli suurepärane ja publiku puuduse üle ei saanud kurta.

Muuseumi avamispeole oli kutsutud palju külalisi. Teiste hulgas ka toonane Rootsi Suursaadik Eestis Elisabeth Borsiin-Bonnier. Ta vaatas uudishimust ajendatuna laua alla, et näha, mis pruutpaaril jalas on, ja hüüatas: „Neil polegi jalgu!“.

Nojah – aega nappis ja ka võimalusi ning materjale, ega sedagi osanud ette näha, et keegi sellist huvi osutab!

Aeg läks tasapisi edasi. Agneta tõi kodust muuseumi oma kangasteljed. Valmistasime selleks tööks – ikka vanast uut. Harutatud ja siis korrutatud lõngad käärisime lõimedeks, vanad riided ribadeks ning vaibaks jne.  

Kord, kui direktor Alar ühelt õppereisilt Rootsist naases. Seal kus ta erinevaid muuseume külastas , tõi ta mitmeid ideid. Nii ta sealt ühe sellisega tuligi. Näitas meile hulga fotosid ja ülespildistatud vaiba fragmente. Idee – kas me ehk ei võiks teha midagi sarnast? Miks ka mitte? Aga millise? Kui pika? Kui laia? Millisele kangale? Küsimusi oli palju.

 

Asjad said paika pandud! Kangas ostetud! Alar ja Jorma Friberg (muuseumi teadur, fotograaf, kunstnik, paadimeister jne. kõik ühes isikus) – nad koos siis need ajaloolised pidid välja mõtlesid ja järjekorda panid. Kunstiline kujundus jäi Jorma peale. Kui muuseumitöötajad Margit ja Anu olid kanga servad ära pilutanud, võis töö alata. Nii ta siis 3 m korraga meile ette joonistas neid figuure ja tegelasi kangale (rohkem korraga ei saanud, oleks ära kustunud).

Töödega alustasime 2001 aasta novembris – ikka neljapäeviti. Algul tikkisime kontuurid üle, et ära ei kustuks ja siis hakkasime täitma kus vaja, nn. „liha luudele kasvatama“.

Esimesed pisted tegi Alma! Ja kõik meie, kes kaasa aitasime – Agnete, Aino ja mina (Silvi-Astrid), Silvi-Ellen ja Sirje. Linnast tuli proua Elvi (ta oli lehes artiklit vaiba tikkimise kohta näinud, ja soovis appi tulla). Kaasa lõi kogu muuseumipere, kes tikkisid igal reede pealeõunal (kõik olid võrdõiguslikud). Jorma ise ja Aapo, kes oli praktikant muuseumis - Soomes tegutseva Rootsi Kultuurifondi poolt. Alar abikaasa Katrini ja 4 aastase poja Joahannesega (kes tikkis natuke rohelist „muru“). Kevadepoole liitusid veel meiega - tol ajal talvel Rootsis ja suvel Eestis elasid - Maria Gilbert ja Inga Nylander. Kuid õige pea nägime, et asi ei edene nii kiiresti, kui vaja oleks ja hakkasime 2 korral nädalas „tööl“ käima!

Ikka näis, et aega napib. Vaip pidi ju valmis olema 5. maiks 2002. Leppisimegi kokku, et tuleme tikkima siis, kui kellelgi aega on – kasvõi iga päev! Ja nii see vaip valmis saigi, 2 nädalat enne esitlemise kuupäeva, nagu vaja. Vaip oli vaja veel pressida, seinale kinnitada ja raamida.

See oli väga tore ja lõbus töö. Alar mängis meile taustaks lõõtsa ja mõnikord lasi nii tempokaid lugusid, et pidin armu paluma, et ta hoogu maha võtaks, me ei jõua järele ja torkame nõelaga sõrme!

 

Ja siis see suur päev, kulminatsioon, tuligi.

Mõtelge vaid! Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia külastasid meid – muuseumit ja memmesid! Mitte iga Rootsi kodanik ei ole oma kuninga ja kuninganna kätt peos hoidnud, tervitanud, hüvasti jätnud, kuulnud vestlemas jne. Uhke tunne! Neid saatsid toonane Eesti president Arnold Rüütel abikaasa Ingridiga, Rootsi Suursaadik Eestis Elisabeth Borsiin-Bonnier ja teised tähtsad ametnikud. See oli põnev ja haruldane!

Sealt edasi läks elu jälle argipäevaradu. Umbes nii tänaseni, ilma ülisuurte sündmusteta. Koome telgedel kaltsuvaipu, sokke – kindaid, salle, heegeldame jne. Muuseumi juhtkond on vahetunud ja uuesti vahetunud. Praegune direktor Ülo Kalm, kes on suurepärane ideede generaator ja teostaja. Temaga on muuseumielu paljuski atraktiivsemaks ja efektiivsemaks muutunud. Kalasuitsutusmaja toomine muuseumi hoovile lõi võimaluse eestirootslaste, kui rannaelanike traditsioone paremini tutvustada. Muuseumis suitsutatakse kala vähemalt 3 korda aastas. Räimed tuulehaugid ja lestad. Memmedki aitavad sellistel üritustel meelsasti kaasa.

Ka koostööprojektidesse on meid kaasatud. Oleme käinud mitmeid kordi Soomes Turu Käsitöömuuseumi käsitöönädalatel oma oskusi tutvustamas. Ka Wasa lähedal olevasse Stundarsi vabaõhumuuseumisse võeti meid kaasa. Sel suvel käisid Stundarsi muuseumi käsitöömeistrid meil külas ja osalesid ka Haapsalu Valge Daami laadal, mis toimus augustikuus.

 

Meie ridadesse on tulnud juurde mitu uut tegijat ja lahkunud alustajaid. Vaiba tikkijaist oleme alles Aino, Sirje ja mina veel siin, Mariat ja Ingat näeb nüüd harva … Igaviku radadele on läinud Alma, Agneta, Silvi-Ellen ja Elsa kes meie hulgas oli lühikest aega.

 

Uuteks tulijateks on Alma tütar Ene, Anu Vormsilt, Aili, Sigrid ja Rüüd ning ära ei saa unustada ka Dolli Carlssoni, kes käib suviti Haapsalus. Nii, et mõned uued tegijad-tikkijad lisaks, sest plaanis on tikkida järg senisele vaibale. Küll poole lühem ja sellestki üks osa siinpool ja teine sealpool Läänemerd Rootsimaal.

Selline saigi „neljapäevamemmede“ 20 aastane lugu, mille meenutamisel Anu (muuseumi peavarahoidja) mulle abiks oli.

 

Silvi-Astrid Mickelin

Üks „neljapäevamemmedest“


Neljapäevamemmed galerii